Ostia Antica arheoloogiapargi ekspositsiooni moodustavad roomlaste muistse asula varemed. Algselt paiknes asula Itaalia läänerannikul Tiberi jõe suudmes. Jõesängi ja rannikujoone muutumise tõttu asuvad aga varemed nüüd umbes 4 km kaugusel merest. Ostia asutati 6. sajandil eKr, kuid vanimad kaitserajatised pärinevad 4. sajandist eKr. Algselt oli asula peamine ülesanne kaitsta Tiberi jõe suuet, kuid hiljem ehitasid Claudius ja Traianus uue sadama ning linnast kujunes aktiivne kauplemiskeskus ja linn valgus müüride vahelt välja. Rooma olulisima sadamana sai Ostiast Vahemere piirkonnas suure strateegilise ja kaubandusliku tähtsusega linn. Veel 2. sajandi lõpul maj oli linn heal järjel ja seal oli üle 50 000 elaniku, kuid 3. sajandi keskpaigas, kui impeerium hakkas vaatama ida suunas, elanikkond vähenes.

Antiikajal oli Ostia linn, kus vahetati kaupu ning kus põimusid kultuurid ja religioonid. Ostia oli väravaks Rooma suunduvale teele. Linnas olid esindatud kõik Rooma impeeriumi all elavad rahvad ja linnal oli suur mõju nii Vahemere piirkonnas kui ka kaugemal. Tänapäeval annavad ammuse kaubandustegevuse ja kireva elanikkonna kohta tõendust mosaiikpõrandad, varemed ja kirjad hauakividel.