Euroopas paiknevad Werkbundi hooned on ehitatud ajavahemikul 1927–1932 ja asuvad nelja riigi (Saksamaa, Poola, Tšehhi Vabariik, Austria) viies linnas (Stuttgart, Wroclaw, Brno ja Praha, Viin). Pärast I maailmasõda otsiti kogu Euroopas lahendust kiireloomulisele probleemile – eluasemepuudusele. Uusasjalikkuse (saksa keeles„ Neue Sachlichkeit“) suunda esindanud avangardistlikud arhitektid mitmest Euroopa riigist püüdsid pakkuda taskukohaseid lahendusi, mis vastaksid ühiskonna vajadustele ning kavandasid kauni välimusega kvaliteetseid hooneid.

Esimene hoonetekompleks – Weissenhof – ehitati 1927. aastal Stuttgarti ja see innustas teisi lähtuma sarnaste eluasemeprojektide puhul kaasaegsetest põhimõttetest. Ülejäänud hooned ehitati aastatel 1928–1932, kõigi nende puhul oli rühmituse arhitektidel keeruline oma edumeelseid ideid laiemale üldsusele vastuvõetavaks teha. Natsirežiimi ajal pilati hooneid nende liigse modernsuse tõttu. Pärast II maailmasõda, mil mõned hooned jäid raudse eesriide taha, kujunes nende saatus erinevalt. 2013. aastal loodi hooneid ühendav võrgustik, et edendada heade tavade ja nõuannete vahetamist hoonete säilitamiseks. Zürichis (Šveits) asuvad Werkbundi hooned lülitati võrgustikku 2013. aastal.

Euroopa Werkbundi hooned ehitati ajavahemikul 1927–1932 arhitektuurilise eksperimendi käigus ning need avaldasid 20. sajandi kaasaegsele arhitektuurile tugevat mõju, võimaldades mitme Euroopa riigi arhitektidel viia ellu oma modernistlikke teooriaid. Werkbundi hooned osutavad selgelt selle viies riigis järgijaid leidnud kunstivoolu Euroopa päritolule.

Neil hoonetel on oluline koht Euroopa arhitektuuri ajaloos, samas peegeldab nende saatus Ida- ja Lääne-Euroopa poliitilisi ja sotsiaalseid otsuseid. Rühmituse sotsiaalsed, võrdsust taotlevad, esteetilised ja tehnilised püüdlused ning saadud õppetunnid on veel tänapäeval inspiratsiooniallikaks mitmele Euroopa riigile, kus on probleeme, et pakkuda elanikkonnale piisaval hulgal sotsiaalkortereid.